kadripäev

25. november - Aleksandria püha Katariina mälestuspäev ehk kadripäev!
Püha Katariina oli haruldane naine, intelligentne pühak, kes julges keisrile endale teha etteheiteid väärjumalate kummardamise pärast. Ja kui too saatis viiskümmend filosoofi temaga vaidlema, veenis ta nad kõik ümber ja pööras ristiusku. Seepeale lasi keiser filosoofid hukata. Siinkohal hakkame taipama, et tegemist on legendiga. Veel enam, keiser, kes on võlutud Katariina ilust, palub tal oma naiseks saada, ja kuuleb, et too on abielus Kristusega. Raevunud keiser laseb neiu rattale tõmmata, ratas läheb aga põlema ja lendab tükkideks. Kõige sagedamini kujutataksegi Katariinat koos rattaga. Lõpuks raiutakse Katariinal pea maha ja inglid kannavad ta keha Siinai mäele. Tema lugu räägib meile usu tarkusest ja sellest, kuidas see tarkus võib võidutseda intellektuaalsuse, hiilguse, kiusatuste ja himu üle. Püha Katariina tallab poliitilise riigivõimu jalge alla, kuid mitte põlastuse, vaid kurvastusega. Võib oletada, et ta oleks rõõmuga lisaks filosoofidele ja keisri kaaskonnale ka keisri enda oma usku pööranud. Atribuut naeltega ratas.
Püha Katariina on filosoofide, õpetlaste, möldrite, ketrajate, preestrite, ratasseppade ja noorte neiude kaitsepühak.
Kadripäeval käivad külas kadrisandid. Neil on pikad valged rõivad, peas maskid.
Kadrisandid tulevad vaatama, kas saanid on talveks valmis. Külla tulevad naljasandid, kes oskavad tantsida ja laulda. Peremehed ja perenaised annavad maiustusi, õunu ja raha.
Kui sandid olid heledates rõivastes, siis üteldi, et järgmisel aastal sünnivad valged tallekesed, kui kirjudes rõivastes, pidid sündima kirjud talled.
Nüüd läheb sügis üle talveks. Kadri vesistab ja sulatab selle, mis Andres (andresepäev) külmaks teeb. Ja selline, nagu on ilm kadripäeval, on ta loodetavasti ka küünlapäeval (2. veebruar).
Kadripäev (25. 11) oli lambapügamise päevaks. Seevastu ketramine oli kõvasti keelatud. Kardipäeval ei tohtinud lindusid (ja üldse metsloomi) lasta - siis püss ei tabanud enam märki. Kadrisantideks käisid vanasti tüdrukud. Hilisemad teated kõnelavad ka meestest naiste riietuses. Peamiselt Lõuna-Eestis esineva erijoonena on rõhutatud kadride valget riietust (ilusaid, puhtaid, uhkeid, "saksa" riideid). Valge on aga teadupärast surnuriietuse värv, mis püsinud üpris vanade tavade puhul. Niisiis peaks kadrisantide riietus viitama põlisele tavale.
Kadrisantide laul jaguneb laulujätkudeks nagu martide laulgi. Laulmisjärgud ja laulujätkud on suuresti kattuvad. Ka kadridel on tavapärased ukse taga laulmine, tuppatulemislaul, tantsulaul, ketruslaul, andide küsimine, tänamine ja lahkumislaul. Oluline erinevus on mangumislaulus, milles kadrid nuruvad takku, villu, lina:
Katri tahab takkusida, Katri vingub villasida, nuuksub nina nuustakaida!
Traditsioonilised kadripäeva toidud on: tangupuder, mida viidi ka naabritele, kiisel ehk kaerakile, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale.
Ka ühine pidutsemine (nn. kadripulm) meenutab vastavat etappi mardipäeva kommetes.
On siiski veel mõningaid erijooni. Muhus ja Nõos on kadriõhtul käidud kadrihaneks. "Kadripäeva õhta käisid kadrianed: tegid kii-kaa-kaa ukse taga. Läksid tuppa, ka leotasid lapsi. Kadridel olid õled ümber kaela ja peas õlgedest tiivad, õlesidemest nokad ees. Anti neile ernid, ube, liha, makke. Käisid nagu aned. Tüdrukud viisid mõne veikse poisi rihale, salaja viind, et siis peand aned kasvama!" (Muhu). Muhus maskeerisid kadrid end haneks. Nõos aga tehti õlgedest hani, mida kanti kaasas lastehirmutisena (ja viljakusnukuna). Puhjas teatkse kadriõhtul tehtud kurest. Loomaks maskeerimine ja õlenukkude tegemine on üpris vana sigivusmaagiline tava.