kadripäev

Eestisse jõudis kadripäev koos pealesurutud ristiusuga 12. sajandil, kus vanade eestlaste sügistööde pühast sai püha Katariina mälestuspäev ehk kadripäev. Kadripäeva peeti naistepühaks, sest naised lõpetasid välised sügistööd, mis seotud karjakasvatusega. Tähistati kadrisandiks käimisega. Nii mardisandiks kui kadrisandiks käimine tuleneb ajast, kus kloostrite kerjusmungad käisid mööda maad ande kogumas ja sealjuures lauludes kõlas sõna "sanctus", mis ladina keeles tähendab püha. Pühad sandid soovisid pererahvale head vilja-, karja- ja pereõnne. Arvatavalt kadrisant nii saanudki oma eestipärase nime: (püha Katariina) sant + kadri = kadrisant. Arvatavalt tuleneb kadrisantide valge ja puhas riietus piima värvusest (pühaku hukkamisel pea maharaiumise läbi voolanud tema kehast vere asemel piima) ja Katariina neitsilikust mõtete puhtusest. Piima seostati ka karjakasvatusega ja sünnitajate naistega.

Kombestik
Eestlaste jaoks on kadripäev olnud traditsioonirikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne, oli lambapügamise päev. Vanasõnagi ütleb, et Mart on üle maa, Kadri üle karja. Sel päeval vanasti käisid kadrisantideks tüdrukud, kes olid riietatud valgesse ja puhtalt. Kadrisantideks käimine oli sarnane mardisantidele.
Kadrirituaal: kadripäevale eelneval hanipäeval e. kadrilaupäeval mindi maskeerituna laulu ja pillimängu saatel küla peale käima. Uste taga küsiti luba, tervituslaulu saatel, tuppatulekuks. Luba saadud, usutleti pererahvast, esitati ka mõistatusi, lauldi, pritsiti veega ja visati vilja. Kui annid kätte saadud, lauldi tänulaulu ja minnes hüvastijätulaul.